Kui hästi maitseb õiglus?

Üksikasjad

01.11.2018

Tekst: Kristina Mänd, MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise suuna eestvedaja

Me naudime iga päev toitu ja muid esmatarbekaupu, mis ei ole kodumaist päritolu. Me oleme õnnelikud, kui saame need kaubad kätte odavalt, sageli odavamalt kui kodumaised kaubad. Odav hind paneb meid sageli ostma rohkem, kui jõuame tarbida ja see toob muuhulgas kaasa toiduraiskamise. Odav hind tähendab tõenäoliselt ka seda, et toidu kasvatamise ja tootmise eest ei ole makstud õiglast hinda – töölised pole saanud elamisväärset tasu, kasutatud on laps- või orjatööjõudu ning kinni pole peetud keskkonnasäästliku tootmise tingimustest.

Julgen nii väita, sest see seletab, kuidas tuhandete kilomeetrite kauguselt tulev banaan saab maksta vähem kui kohalik õun! Esiteks on midagi nende toodete tootmis- ja tarneahelas teisiti kui näiteks Euroopa Liidus või teistes korraliku õigusliku- ja järelevalve süsteemiga riikides. Nii banaani- kui ka ananassitootmises on tööliste õiguste rikkumine ja keskkonna kahjustamine väga levinud, täpselt nagu ka teiste troopiliste viljade puhul. Teine seletus madalale hinnale on toodete massilisus. Banaanid on 107 miljoni tonniga enim kaubeldud vili maailmas, mida kasvatatakse rohkem kui 150 riigis. Selle koguse abil saaks kogu Eestimaa katta 6 meetri paksuse banaanikihiga. Eestis on banaanid populaarsuselt kolmas vili õunte ja tsitruseliste järel. Eestisse imporditi 2017. aastal keskmiselt 14,9 kg banaane inimese kohta. Kolmandaks sõltuvad poekettide pandavad hinnad suuresti nende ettevõtete poliitikast ja seepärast on enamikus poodides banaan (kõige populaarsem troopiline vili) väga odav, tihti odavam kui kohalikult toodetud (puu)vili. On kaupmeeste huvides hoida see hind madalal, sest banaanid on nende jaoks strateegiline toode, mis kliente poodi tõmbab - kui klient on poes, ostab ta kindlasti ka teisi tooteid, mille hind on kõrgem. Keskmiselt teenivad töölised ainult 7% banaani müügihinnast, samas kui jaemüüjad saavad sellest viiendiku ja maaletoojad kolmandiku.

Banaanide odav hind toob kaasa üliodava tootmise

Eesti müüdavad banaanid on peamiselt pärit Ecuadorist ja Colombiast. Nendes riikides kasvatatakse neid vilju peamiselt ekspordiks, mis tähendab, et eesmärgiks on raha, mitte isevarustatus. Kuna Euroopas tarbitakse kõiksuguseid troopilisi vilju aina enam, otsivad suuremad jaemüüjad ja importijad võimalusi, kuidas kasumi suurenemise nimel kulusid vähendades tootmist suurendada.

Nende kahe eesmärgi saavutamiseks rajavad nad suurtele aladele ärilise eesmärgiga istandusi, seda eriti (varem) väga mitmekesise vihmametsaga piirkondades. Looduslik taimestik hävitatakse ning tohututele aladele istutatakse üksainus kultuur: näiteks banaan, ananass, avokaado, mango vms. Niimoodi luuakse suuri maalappe katvad monokultuuriistandused, mis annavad alguses tõepoolest märkimisväärset kasumit, kuid muld ja taimed ammenduvad kiiresti, mistõttu tuleb sagedasti kultuure vahetada ning mulda toitainetega varustada. Enamik Euroopa banaane (97% sordist „Cavendish“), ongi pärit Ladina-Ameerika monokultuursetest istandustest.

Mitmekesisuse puudumine sunnib kasutama palju putukamürke ja taimekaitsevahendeid. Monokultuuride kasvatamise meetod hävitab terveid ökosüsteeme, ulatudes istandustest palju kaugemale. Lisaks kahjustab see kohalike elanike elu, kuna vesi, muld ja õhk on reostunud. Samuti on märkimisväärsed teemad kogukondade jaoks ebaõiglased töötingimused, maa sundvõõrandamine, maa ja teiste loodusvaradega seotud omandi- ja haldusküsimused, ning jäätmed.

Iga banaanikobara jaoks kasutatavad kotid, mis sisaldavad põllumajanduskemikaalide preparaate ja kaitsevad vilju välismõjude eest, on vaid ühekordseks kasutuseks. Ringlusse võetakse neist vaid väike osa. Ülejäänud jõuavad prügilatesse ja istanduste ümbruskonda. Peale selle visatakse palju vilju ära nii istandustes kohapeal kui ka hiljem küpsemiskohtades ja poodides. „Ebakorrektsed“ viljad (mis ei vasta EL-i õigusaktide nõuetele) praagitakse välja ning suure osa neist viskavad kaupmehed ära. Ka tarbija ei kipu poest „mittetäiuslikku“ puuvilja kaasa haarama. Igal aastal raisatakse EL-is 89 miljonit tonni toitu. Kalkulatsioonid näitavad, et majapidamiste toidujäätmete vähendamine võib aastas ühe leibkonna jaoks tähendada kuni 600 euro suurust kokkuhoidu (The European Week for Waste Reduction (EWWR). Food Waste and its Impact. Do you dare to be aware?)

Muutuste tuules

Selline mudel ei ole jätkusuutlik ei varudele ega inimestele; ei tootjale, edasimüüjale ega tarbijale. Arvatakse, et üleilmne rahvaarv suureneb praeguse 7 miljardi pealt 2030. aastaks 8 miljardini ja 2050. aastaks on see üle 9 miljardi. Seetõttu vajab 2030. aastaks 1,62 miljardit lisanduvat inimest lisatoitu ja 2050. aastaks on see arv 2,38 miljardit. Kui kogu maailm jätkaks praeguste (arenenud riikide) toidutarbimis mustrite harrastamist, peaks taimekasvatustoodang inimkonna toiduvajaduste rahuldamiseks kahekordistuma.

Õnneks on tarbijate ja tootjate käitumine muutumas ja sellised märksõnad nagu jagatud vastutus, läbipaistvus ja uuenduslikud ärimudelid on saamas peavooluks. Eurobaromeetri uuringu kohaselt ostab 26% EL-i kodanikest tihti ja 54% aeg-ajalt keskkonnasõbralikke tooteid. Kvaliteedi ja hinna järel on EL-i tarbijate jaoks tähtsuselt kolmas kõige olulisem tegur keskkonnamõju. Valge raamatu „Emerging Faith in Food Production“ kohaselt soovib umbes 65% tarbijatest oma toidu päritolu kohta rohkem teada saada, kuid vaid 31% usub, et toiduettevõtted on toidutootmistavade osas läbipaistvad. Lisaks sooviks 67% tarbijatest näha, et toiduainetööstus teeks rohkem selle heaks ära, et inimesi sellel alal harida, kuidas toitu toodetakse.

Viimaste aastate jooksul on suletud ahelaga mudelid (hõlmab toote elutsükli kõiki etappe alates tootmisest ja tarbimisest kuni jäätmekäitluse ja teiseste toorainete turu korraldamiseni) järjepidevalt oma turuosa tavaliste ärimudelite kõrval kasvatanud. Näiteks on jagamismajandus aastas üle 25% võrra kasvanud ja ringmajanduse väärtust on hinnatud 700 miljardile USA dollarile. Euroopa Komisjon on omalt poolt võtnud vastu ambitsioonika ringmajanduse paketi, mis hõlmab ettepanekuid jäätmete kohta, ergutab üleminekut ringmajandusele, tugevdab üleilmset konkurentsivõimet, soodustab kestlikku majanduskasvu ja loob uusi töökohti. Lisaks on Euroopa Komisjon seadnud endale suure eesmärgi vähendada 2020. aastaks söödava toidu ära viskamist poole võrra, võttes kasutusele sellised meetmed nagu korralik pakendamine ja märgistamine.

Sammud õigluse suunas

Iga tarbija, inimene ja organisatsioon peab võtma vastutuse selle eest, mida ta valib, ostab, kasutab ja toodab. Mina tarbijana saan valida siiski ainult nende toodete hulgast, mida tootjad ja jaemüüjad mulle pakuvad. Seega on see jagatud vastutus ja poekett ning tootja, kes arvavad, et odava hinnaga ebaõiglaselt toodetud toidul ja kaupadel on pikalt tulevikku, eksivad.

Äärmuslikud käitumised ei ole lahendus: ei pea loobuma kõigest, mis tuleb kaugelt. Aga ei saa ka jätkata samasugust käitumist, millega toodame ebaõiglust juurde. Kaugus ei tähenda, et me ei vastutaks selle eest, mis toidu päritoluriikides toimub. Kui me ostame tarnija, hulgimüüja, kaupmehe või tarbijana ebaõiglaselt toodetud kaupu, siis anname oma valikuga selge sõnumi, et meie meelest on ebaõiglus toidutootmises OK. Arvan, et selline suhtumine on vale ja isegi kuritegelik, sest puudub surve, mis sunniks kõiki tarne- ja tootmisahela osapooli ning riike oma suhtumist muutma.

Seega esiteks, eelistame kindlat päritolu kaupu. Märgised kaupadel (nagu näiteks Fairtrade) annavad meile teada, millistel tingimustel on konkreetne toode valminud ja selle tooraine kasvatatud. Fairtrade märgisega toote eelistamine ja valimine on lihtne ja konkreetne viis, kuidas mõjutada arenguriikide inimeste elu positiivses suunas. On inimesi, kes kahtlevad märgiste läbipaistvuses ja mõttekuses. Kui kahtled, siis uuri ja küsi, aga ära kasuta oma kahtlusi selleks, et olla mugav või laisk.

Teiseks on toiduõigluse jalule seadmise viisiks on selge sõnumi saatmine pakkujale ja edasimüüjale. Tunne huvi selle vastu, kust ja mis tingimustel poes müüdav on hangitud – see on kauplusele signaaliks, et sellele teemale tuleb tähelepanu pöörata. Sertifitseeritud toodete pakkumine on selge märk selle poe vastutustundlikust mõtlemisest ja käitumisest. Kui Sinu kodupood neid ei paku, küsi, miks nad seda ei tee. Tunnusta kauplusi, kes selliseid tooteid müüvad – esiteks oma ostuotsustega, aga anna neile ka e-kirja või kasvõi kassas öeldud hea sõnaga teada, et väärtustad nende käitumist.

Kolmandaks toeta oma tegevusega tööd, mida teevad paljud vabaühendused üle maailma – partnerluse kujundamine tööliste, kasvatajate ja ostjate vahel.

Tarbijate käes on reaalne võim mõjutada neid, kelle tegevusest sõltub otseselt toidutootjate olukorra paranemine ja toiduõiglus.

Kasutatud teksti materjalist „MAKE FRUIT FAIR! – Juhend õpetajatele“, mis on saadaval siin ja artiklit tarneahela trendidest, mis on saadaval siin.