1. oktoober on rahvusvaheline kohvi päev. Aga ka algus nii vaimse tervise kui õiglase kaubanduse kuule.
2026. aasta, aga, on rahvusvaheline naistalunike aasta.
Õiglane kaubandus ja vaimne tervis on tegelikult väga seotud. Ühel küljel on tarbijana tuntav keskkonna- ja kliimaärevus, kui tajud, et maailmas on palju, mis vajaks muutust. Tekib raskustunnet mõeldes, kas sina oma tarbimisharjumustega olukorda halvendad või muretsed, kuidas päriselt oma käitumisega parendust tuua. Sama raskust tunnevad ka vähemate võimalustega riikides meile suure osa igapäevastest toiduainetest, kohvist, teest ja puuvillast kasvatavad inimesed. Nemad on tarneahelas ebaõiglaselt jaotuva väärtuse tõttu vaesuses ja muretsevad, kas perele jätkub söögiraha ning lastele hariduse ja meditsiiniabi pakkumise võimalusi. Rääkimata stressist, mida tekitab kliimamuutus piirkondades, kus elatutaksegi peamiselt põllupidamisest.
Kohvipäeva ja naistalunike aasta puhul intervjueerisime Aasia esimese ainult nais-kohvikasvatajatest koosneva kohviühistu looja, proua Rizkaniga.
Proua Rizkani jaoks on kohvipõllu eest hoolitsemine nagu lapse kasvatamine – see nõuab armastust, kannatlikkust ja järjekindlat pühendumist, et näha oma töö vilju. Selline mõtteviis on saatnud teda nii Indoneesia kohviväljadel kui ka naiste kogukonna ülesehitamisel – kogukonna, kus naised hoolitsevad nii oma kohvitaimede kui ka teineteise eest. Proua Rizkani on Fairtrade’i sertifitseeritud Koperasi Kopi Wanita Gayo (KOKOWAGAYO) üks asutajatest. Tegemist on Aasia esimese ainult naistest koosneva kohvikooperatiiviga, millel on 680 liiget.
Kuidas te kohvikasvatusega alustasite?
Sündisin talupidajate perekonda. Minu isa oli põllumees, nii, et kohvi kasvatamise ja töötlemisega puutusin kokku juba sünnist saati. Mu isa tegeles ka kohvi kokkuostuga, mistõttu olin lapsest peale kohviga seotud ja teadsin, kuidas seda tööd tehakse. Minu ema oli kaupmees ja pidas poodi, nii et võib-olla pärisin just temalt oma ärivaistu.
Kohv on alati olnud meie elu oluline osa. Mõlemad meie suguvõsad on olnud seotud põllumajandusega – nii nõod kui ka vanaisa olid talupidajad. Kui olin väike, võtsid vanemad mind sageli farmi kaasa. Igal reedel läksime sinna, sest kool lõppes sel päeval varem. Just seal õppisin tundma kohvi kasvatamist ja töötlemist ning aja jooksul sai sellest lihtsalt meie igapäevaelu osa.
2014. aastal aitasin asutada KOKOWAGAYO – esimese ainult naistest koosneva Fairtrade’i kohvikooperatiivi Indoneesias. Enne seda olin jälginud ka 2009. aastal asutatud Permata Gayo kooperatiivi tegevust. Nägime, et seal toimus küll palju koosolekuid, kuid naiste roll jäi sageli tähelepanuta. Tegelikult on naistel põllumajanduses väga oluline roll – ligi 70% valdkonnas tegutsevatest inimestest on naised. Seetõttu tulime naistega kokku, arutasime olukorda ja hakkasime mõtlema, kuidas luua spetsiaalselt naistele mõeldud keskkond. Nii sündiski KOKOWAGAYO.
2026. aasta on rahvusvaheline naistalunike aasta. Mida tähendab teie jaoks tänapäeval naisena põllumajanduses tegutsemine?
Minu jaoks on kohvi eest hoolitsemine nagu oma laste eest hoolitsemine. Seda õpetasid mulle mu vanemad. Nad ütlesid alati, et kohvipuude eest tuleb korralikult hoolitseda, et need annaksid hea saagi ja aitaksid meil oma lapsed kooli saata. Seega on kohvi eest hoolitsemine nagu lapse eest hoolitsemine. Kui taimede eest hästi hoolitseda, on ka tulemus hea.
Just seda põhimõtet olen põllumajanduses tegutsedes alati järginud. Kui saak on hea, pakub see erilist rõõmu. Põllumeheks olemine on rahuldust pakkuv, sest saame oma tööd ise korraldada. Kui tahame häid tulemusi, peame selle nimel kõvasti tööd tegema. See ongi asja tuum.
Millised on kohvikasvatuse suurimad väljakutsed?
Kohvikasvatuses on palju töid, mis nõuavad füüsilist jõudu, näiteks põldude puhastamine või kohvi töötlemine – jahvatamine ja kuivatamine. Naiste jaoks võivad need tööd olla rasked. Kui meil ei ole piisavalt aega või jõudu, maksame vahel teistele, et nad meid aitaksid. Sama kehtib saagikoristuse ajal – kutsume naabrid appi kohvi korjama.
Väljakutsed ei seisne aga ainult füüsilises töös põllul. Naisest põllumehe ja emana tuleb osata oma aega ja energiat jagada ka laste ning koduste kohustuste vahel.
Lisaks on kohvikaubanduses tegutsevatel naistel sageli keeruline saavutada usaldusväärsust, sest enamik tarneahelas tegutsevatest inimestest on mehed. Sageli ollakse naistega äri tegemisel ettevaatlikud. Kui mina kohviäriga alustasin, enne Fairtrade’iga liitumist, puutusin kokku ka verbaalse ahistamisega – nii silmast silma kui ka tekstisõnumite kaudu. Seetõttu pean naisena olema kindlameelne. Sellisele käitumisele ei saa ma leebelt reageerida.
Kuidas naiskohvikasvatajad üksteist toetavad?
KOKOWAGAYO üks tugevusi on see, et meie tegevus ei keskendu ainult ärile. Peame väga oluliseks ka naiskohvikasvatajate heaolu, eelkõige nende tervist. Näiteks oleme teinud koostööd avaliku tervishoiusüsteemiga, et pakkuda emakakaelavähi sõeluuringuid – teemat, mida peetakse endiselt sageli tabuks. Selleks, et uuringud oleksid naistele kättesaadavad, kutsusime tervishoiutöötajad otse külasse ja uuringuid sai teha otse kohapeal.
Pöörame suurt tähelepanu ka laste vajadustele. Kui emad töötavad farmis, korraldatakse nende lastele turvaline hoid, et naised saaksid rahulikult tööd teha ega peaks oma laste pärast muretsema. Meeste kooperatiivides jäävad sellised küsimused sageli tähelepanuta, kuid meie jaoks on need väga olulised.
Koosolekutel räägivad liikmed sageli ka oma isiklikest muredest. Mõnikord avastatakse tervisekontrolli käigus, et kellelgi on tõsine haigus, kuid ta ei saa oma perelt tuge. Sellistel hetkedel inimesed avanevad ja vahel tulevad ka pisarad. Need kogemused on mulle näidanud, kui oluline on vaimne tugi.
Loodame ühel päeval pakkuda ka professionaalset psühholoogilist tuge, kuigi praegu sellist programmi veel ei ole. Igas peres on omad probleemid. Kui need kõik enda sees hoida, muutub koorem veel raskemaks. Aga kui on võimalik rääkida õige inimesega, võib mure jagamine aidata seda koormat kergemaks muuta – isegi siis, kui lahendus ei saabu kohe.
Millised muutused aitaksid naiskohvikasvatajatel veelgi paremini hakkama saada?
Kohvikasvatuses on kaks kõige olulisemat asja: kompost ja kärpimine. Kui nende eest hästi hoolitseda, on, Jumala abiga, ka saak hea.
Seega on kõige olulisemad teadmised heast viljelusest: kuidas komposti valmistada ja kasutada, kuidas taimede eest hoolitseda, kuidas saada head saaki ning kuidas hoida muld terve ja viljakana. Teadmiste kasvades tekib alati uusi viise ja tehnikaid, mida saame oma töö ja saagi parandamiseks proovida.
Mida te Fairtrade’i süsteemi kuulumise juures kõige rohkem väärtustate?
Minu jaoks on Fairtrade’i süsteemi kuuluva naiste kooperatiivi kõige väärtuslikum osa kogukonnatunne. Naised, kes meiega liituvad, saavad ühtlasi kogukonna liikmeteks. Selle kogukonna kaudu avanevad neile võimalused, mida nad mujalt ei pruugi leida.
Oleme korraldanud näiteks koolitusi, sealhulgas tasuta õmblemise kursuseid ning õpetanud, kuidas pidada finantsarvestust ja jälgida saaginäitajaid. Need oskused aitavad neid mitte ainult põllupidamises, vaid ka oma majapidamise korraldamisel ja tuleviku planeerimisel.
Sama oluline on tunne, et nad ei ole üksi. Alati on keegi, kellega oma mõtteid jagada, kellelt õppida ja keda toetada. Seega ei piirdu kasu ainult sissetuleku või uute oskustega – kogukonda kuulumise tunne aitab tugevdada ka enesekindlust.
Loe õiglase kaubanduse kohvi kohta juurde siit: Coffee
Naistalunike aasta kohta leiad infot siit: International Year of the Woman Farmer
