Toledo kakaokasvatajate ühing Belize’s

Lõuna-Belize kakaokasvatajate ühistu lugu

Toledo kakaokasvatajate ühing (Toledo Cacao Growers’ Association ehk TCGA) esindab 1088 mahekakao[1] kasvatajat Belize’i lõunaosas – riigi kõige vaesemas ning vähearenenumas piirkonnas. Organisatsiooni keskus on Toledo regioonis asuvas Punta Gordas.

Belize’i lõunaosas elavate talunike lootused paremale elujärjele jõudmiseks purunesid 1991. aastal, mil kakaohind langes enam kui poole võrra. Tol hetkel ei jäänud paljudel talunikel muud üle, kui hüljata oma põllumaad ja minna tööd otsima linnadest või ümbruskonnas asuvatest tsitrusekasvatustest.

Kuid juba 1991. aasta teises pooles andis Green & Black’si nimelise šokolaadifirmaga loodud partnerlus küladele uue elulootuse ning talunikel oli taas põhjust tulla koju oma kakaokasvanduste juurde. Kaks aastal hiljem saadi kakaole ka Õiglase kaubanduse serifitseering, mis toodangule veel hoogu juurde andis. Tasapisi on talunike enesekindlus ning usk turu stabiilsusesse kasvanud ning Lõuna-Belize’is on hakatud aina rohkem kakaod kasvatama. Kakaokasvatusega alustanud talunikega on aegamisi liitunud ka teised külaelanikud.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on tänu Õiglase kaubanduse süsteemile paljude Lõuna-Belize’i talunike sissetulek kasvanud toimetulekupiirist kõrgemale. Selle silmnähtavaks tulemuseks on keskustest kaugel asuvate talude parem väljanägemine. Mitmed pered saavad endale lubada ka laste kooli saatmist ning ravimite ja arstikulude tasumist, kui seda peaks tarvis minema. Kuigi valitsus toetab osaliselt ravikulude katmist, on ravimite ning vastuvõtutasude näiliselt väiksed summad olnud talunikele varasemalt ülejõukäivad.

Kuid ka see vähene jõukustase pole tulnud kergelt:

  • 2001. aastal tabanud orkaan Iris hävitas enamiku talunike saagist ning paljud elumajad.

  • Pisikeselt, ühe aakri suuruselt maatükilt saadav tulu on siiski väga väike ning paljud pered elavad jätkuvalt vaesuspiirile liiga lähedal.

  • Organisatsiooni administratiivsed kulud ning kakao transportimiseks kuluvad summad on võrreldes kogutoodangu massiga liiga kõrged.

  • Pidevas ebakindluses, ilma kindla maaomanditõendita elavad talunikud ei soovi uutesse kakaopuudesse investeerida.

Sellegipoolest on talunike tulevik isegi neid probleeme arvesse võttes helge. TCGA on tänu Green & Black’si ning Suurbritannia valitsuse toetusele taaskord hakanud talunikke julgustama uusi kakaopuid istutama, lootes seeläbi tagada oma liikmetele pikaajaline stabiilsus. Toimuvad ka koolitused organisatsiooni juhtkonnale, et organisatsiooni juhitaks avatumalt ning väiksemate kuludega.

Organisatsiooni taust ja ajalugu

Kakaokasvatamisega alustamine Belize’i lõunaosas, Toledos, julgustas Toledo põllumajandusturunduse projekt (Toledo Agricultural Marketing Project ehk TAMP VITA) talunikke kakaod kasvatama juba 1980. aastatel. Tol ajal tehti seda USAIDi [2] poolt rahastatud arenguprojekti raames. Belize’i lõunaosa on riigi vaeseim ning vähemarenenum piirkond, kus elab raskesti ligipääsetavates külakestes rahvastiku kõige vaesem osa. Põllumajandusturunduse projekti sihtgrupiks olid eelkõige Toledos elavad, peamiselt väikepõllumajandusega tegelevad maia ning kechi põlisrahvad. Mõned põllumehed olid kakaod kasvatanud ka varasemalt, et sellest kuuma ning vürtsikat kakaojooki keeta, kuid seda müünud ei olnud nad kunagi. 1983. aastal hakkasid Toledo talunikud aga istutama oma sissetulekute kasvatamise lootuses rohkem kakaoistikuid. TAMP VITA abiga lõid talunikud ka oma organisatsiooni – Toledo Cacao Grower’s Associationi (TCGA).

Selleks, et kakaopuu vilja kannaks, kulub kuni viis aastat. Nii saidki Toledo talunikud oma esimese kakaosissetuleku alles 1988. aastal. Tasu raske töö ja vaeva eest oli aga muljetavaldav: 1,23 Belize’i dollarit [3] iga naela (umbes 0,45 kg) Soil Associationi1 sertifitseeritud töödeldud mahekakao eest [4].

Hinnalangus

Pärast kolme saagikoristust, aastal 1991, langes kakaohind aga alla poole varasemast – talunikeni jõudis vaid 0,50 dollarit naela kohta [5]. Nii madala hinna juures ei tasunud saadav tulu isegi korjamise, töötlemise ning transpordi kulusid ja enamik talunikke otsustas saagil lasta puudel mädaneda ning kasutada oma aega palju väärtuslikumalt – linnades või tsitrusekasvandustes tööd otsides või oma perele süüa kasvatades. Projekt, mis pidi talunike elujärge parandama, varises kokku. Koos projektiga hävisid ka talunike lootused.

Oma õiguste eest võitlemine

Justino Peck, ühe projektis osalenud küla vanem, otsustas, et ta peab midagi iseenda ja talunike päästmiseks tegema. Ta kandideeris TCGA juhatuse esimeheks ning osutus valituks.

Justino ning Diego Bol – Justino kolleeg TCGA juhatusest – võtsid ühendust ühe jaapani firmaga, mis oli küll Toledo kakao ostmisest huvitatud, kuid kahjuks ei suutnud tagada piisavalt head hinda. Siis meenus neile, et 1986. aastal kohtusid nad Craig Samsiga – Suurbritannia šokolaadifirma Green & Black’si omanikuga. Diego võttis kakaomüügivõimaluste uurimiseks Samsiga ühendust. Pärast seda kui selgus, et Suurbritannia firma oleks nende kakaost huvitatud, pani TCGA Suurbritannia poole teele proovilaadungi ning alustati hinnaläbirääkimisi. Green & Black’s otsustas tuua turule uue šokolaaditahvli nimega Maya Gold (tõlkes: “maiade kuld”), mille retsepti aluseks võeti kohalik vürtsikas kakaojook. Õiglase kaubanduse sertifitseeringut silmas pidades tegi Green Black’s TCGA-le väga hea pakkumise, mille raames anti ka garantii välja osta kogu järgmise kolme aasta toodang. Läbirääkimiste käigus külastasid talunikke ka Mike Drury ja Bill Yates Suurbritannia Õiglase kaubanduse sihtasutusest ning TCGA juhatusega ühes lepiti kokku sobiv hind.

Õiglane kaubandus

Pärast tulusa kokkuleppe saavutamist hakkasid talunikud taas kakaosaaki korjama ning suurendasid ajavahemikus 1992-1993 töödeldud ubade toodangut kaheteistkümnelt tonnilt kuueteistkümnele tonnile. 1994. aastal müügile tulnud šokolaad Maya Gold oli esimene Suurbritannia toode, mis kandis Õiglase kaubanduse märki.

Kuna aga talunikud mäletasid varasemat läbikukkumist, olid paljud neist uue leppe suhtes kahtlevad. Aastate jooksul aga leebuti ning naaseti oma kasvandustesse. Enesekindluse kasvades sai kakaokasvatusest populaarne viis leivateenimiseks ning aina rohkem talunikke otsustas minna seda teed. Välisabiga osteti istikuid juurde ning koolitati talunikke saagikuse kasvatamiseks. Kui aastal 2001 saatis TCGA välja rekordkoguse kakaod – pea kolmkümmend tonni – sai lõplikult selgeks, et kakaoistutamisprojektidest on olnud kõvasti kasu.

Orkaan Iris

Kuid juba sama aasta teisel poolel, 8. oktoobril 2001, jõudis küladeni katastroof orkaan Irise näol. Orkaan jõudis just siis, kui uus saak oli valmimas ning hävitas mõnedes külades viimsegi saagi. Järgmine toodangusaadetetis kaalus vaid seitse tonni.

Peale saagi hävitamise purustas orkaan Iris ka kodusid, kogukonnakeskuseid ning terveid külasid. Meeletud tuuleiilid rebisid puud okstest paljaks ning külade väljanägemise muundus kummituslikult lagedaks. Õnneliku juhusena ei hukkunud orkaanis aga ühtegi külaelanikku. Orkaani poolt hävitatud kasvandusi aitasid taastada Green & Black’si, Suurbritannia valitsuse ning Õiglase kaubanduse sihtasutuse toetused, rahastades enam kui miljoni uue kakaopuu istutamise. Talunikele õpetati ka uusi põllumajandusmeetodeid ning kasvanduste hooldamist.

Talude taastamise, uute istanduste rajamise ning liikmeskonna laiendamise tõttu on piirkonna kakaotoodang vaikselt kasvanud ning aastal 2008 korjati juba enam kui kuuskümmend tonni kakaoube.

Õiglase kaubanduse mõju talunikele

Viie aasta pikkune leping ning isiklik suhe kakao ostjafirmaga sisestab TCGA talunikele kindlustunnet – mitme aasta pikkune leping kinnitab talunikele, et partnerlus nendega on Green & Black’si pikaajalisesse arengukavasse sisse arvestatud. Lisaks sellele tagab Õiglase kaubanduse litsents Green & Black’si poolt makstava hinna stabiilsuse vastavalt Õiglase kaubanduse nõuetele. Õiglase kaubanduse nõuete kohaselt makstav hind katab alati kakao toodangukulud, hoolimata kakao hinnast maailmaturul.

Justino Peck selgitab seda nii: “Õiglane kaubandus tähendab talunikele kindlustunnet, et neile makstakse nende kakao eest kindlaksmääratud hinda. Ilma Õiglase kaubanduse kokkuleppeta ei elaks paljud talunikud enam oma perede ja külade juures, vaid oleksid sunnitud teenima elatist mujal. Kuna siinkandis muid tööstusi ei ole, peaksid nad töötama kaugemal asuvates tsitrusekasvandustes või tegelema krevetipüügiga. Me saame siia jääda tänu sellele, et meie tootele on olemas kindel turg.”

Õiglase kaubanduse minimaalne mahekakao kokkuostuhind on 1800 USD tonni töödeldud kakaoubade kohta. Lisaks sellele makstakse ka Õiglase kaubanduse lisatasu 150 USD tonni kohta. See, kuidas lisatasu kasutatakse, on talunike endi otsustada, kuid paljud kakaotootjad kasutavad lisaraha kogukonnaprojektide rahastamiseks. Just see on kõige tähtsam – et talunikud kasutaksid neile makstavat lisatasu täpselt nii, nagu nad ise kõige paremaks peavad. Kuna TCGA talunikud elavad pidevas rahapuuduses, otsustasid nad lisatasu otse endile välja maksta.

Talunikud saavad nüüd, tänu kakaole osta riideid, meditsiinitarbeid, õpikuid ja koolivorme. Varem ei käinud paljud lapsed koolis, kuid nüüd saavad pered seda endale lubada. Kuigi sellegipoolest on mõned neist jätkuvalt rahalises sõltuvuses abiprogrammidest [6],” selgitab Peck. “Kuigi riik toetab arstiabi andmist, peame siiski maksma vastuvõtu kui ravimite eest. Tänu kakaole saame seda endale lubada. Kui talunikud tegelesid varasemalt elatuspõllumajandusega, siis nüüd on neil tänu oma saagilt teenitud rahale võimalik maksta ka nende asjade eest, mis pole eluks hädavajalikud.”

Õiglase kaubanduse lisatasu abil lõid talunikud 2005. aastal ka väikelaenude programmi. Kuni 250 USDi suurused intressivabad laenud aitavad talunikel oma kasvandustesse investeerida ning kasvatada saagikust. Kaks aastat hiljem loodi lisatasude abil ka väike stipendimipank, et aidata vaesemaid liikmeid laste põhikooli õppemaksude, õpikute ja koolivormide tasumisel.

Toodang

Pärast Õiglase kaubanduse sertifitseeringu saamist hakkas TCGAd toetama ka kohalik MTÜ CARD [7]. CARDi abiga korraldas TCGA koolituskursuse, et talunikele paremaid kääritusmeetodeid õpetada. Peck selgitab seda nii: “[Meie ubade] kvaliteet on kõrge kahel põhjusel: esiteks hea kliima tõttu ning teiseks kuna talunikud ise kääritavad ja kuivatavad oma kakaooad. See on suurtest töötlustehastest parem, sest tehastes on õige kvaliteedi tagamine raskem.”

Kvaliteedikontrolliks võetakse igast oakotist välja kakskümmend uba, mis siis lahti lõigatakse. Ubadest üheksakümmend protsenti peavad olema hea käärituskvaliteediga, mille tunnuseks on õige aroom ja värvus. Üheksakümmend viis protsenti peavad olema teatud seente poolt tekitatud hallitusest vabad. Kui rohkem kui üks uba kotis on hallitanud, lülatakse kott tagasi.

Talunikud näevad ubade kvaliteediga vaeva, sest see on isikliku uhkuse küsimus ja ainult niiviisi saavad nad kaitsta oma turuosa. Nad on eriti tähelepanelikud kääritamise ja kuivatamise suhtes, kuna need on kakaotoodangu lõppfaasi kaks väga tähtsat sammu. Kogu varasem töö, mis on kasvatamisesse ja saagikoristusesse pandud, võib viimase faasi kehvasti tegemisel tuulde minna.”

Nad kääritavad ja kuivatavad oma kakao ise, sest tahavad hoida oma turuosa. Talunikud ei saa endale kakaoturu kaotust lubada, sest see on nende ainus ekspordiallikas.”

Organisatsiooni olukord praegu

TCGA juhtimine

Käsiloleva laienemisprojekti raames on TCGAl olnud esmakordselt võimalus palgata administraatorile (kes töötab kolm päeva nädalas) abiks täiskohaga töötav juhataja. Nende kahe tööülesannete hulka kuulub kontori igapäevane juhtimine, liikmetelt kakao kogumise korraldamine ja administratiivkohustuste täitmine. Oma tööks kasutavad nad Punta Gordas TCGA laoga samas hoones asuvat pisikest kontorit, kus on olemas nii arvutid, faksimasin, telefon kui internet. Juhatusmeeskonna palkasid maksab Green & Black’s. Samuti rahastab Green & Black’s välisnõustajaid, kes talunikele saagikuse suurendamist, taimehaiguste ennetamist ning mahepõllumajanduse meetodeid õpetavad.

Pecki lähenemine juhatuse esimehe töösse on konsensuslik – ta teab, et ilma liikmete kaasamõtlemiseta ei ole mõtet tegevusi alustada. Pärast liikmete arvamuste kogumist tegutseb ta nende nimel kõigiga kokku lepitud plaanide teostamiseks. Ta selgitab seda nii: “Ega see ei ole ühe inimese teha. Vastutus, millega võetakse vastu tähtsaid otsuseid, lasub tervel juhatusel, mitte ainult ühel inimesel.”

Otsuseid tehakse kord kuus toimuvatel juhatuse koosolekutel. Suuremad otsused jäetakse otsustamiseks kogu liikmeskonna aastakoosolekule.

 

Praegused plaanid

Selleks, et talunikel oleks võimalik saagilt aastaringselt tulu saada, on TCGAl koos CARDiga tegutsedes tekkinud plaan julgustada neid istutama uusi taimekultuure – näiteks vanilli. TCGA on alustanud koostööd ka valitsuse poolt rahastatava organisatsiooniga ORISA [8], et teha kindlaks kõige ohtlikumad kahjurid, katsetada looduslike kahjuritõrjemeetoditega ning arendada saagikuse kasvatamiseks paremaid komposteerimismeetodeid. See on väga positiivne suund ning parandab kindlasti talunike ja nende perekondade elujärge.

 

Välised tegurid: maaküsimus

Üle talunike peade ripub aga üks koletu mõõk: maaomandiküsimus. Segadus maaomandiga mõjutab kõikide põllumajandusprojektide õnnestumist, sest ebakindel tulevik võtab paljudelt talunikelt soovi oma kasvandustesse investeerida.

Kuigi maiad ning kechid on Belize’i põliselanikud ning on antud piirkonnas pikalt elanud, pole neil maale seaduspärast omandiõigust. Välisfirmadele aastate jooksul antud metsaraiesoodustuste tõttu on talunikud hakanud kartma, et ühel hommikul ärgates leiavad nad oma põllumaalt sissetunginud puidufirmad.

Peck selgitab olukorda: “Ilma maaomanditõenditeta pole meil meie maid endale nõudvate inimeste eest mingit kaitset. See on tõsine probleem, sest meil ei ole tuleviku suhtes mingit kindlust. Ilma selleta pole aga mõtet investeerida taimekultuuri, mis kannab vilju alles viie aasta pärast. Nüüd, kus meie selja taha on kogunenud üle 300 taluniku, oleme valmis taaskord valitsuse poole pöörduma.”

TCGA on piirkonnas, kus on majanduslikuks arenguks vähe võimalusi, jõuline tööriist talunike õiguste kaitsmiseks ning seetõttu on muutunud maaõiguste võitluse eestvedajaks. Aastal 2009 esindas TCGA jätkuvalt talunikke nende võitluses valitsuse vastu, et tagada oma maa seaduspärane omandiseisus.


Tulevik

Kui TCGA ja Green & Black’s 2009. aastal viieteistkümne koostööaasta täitumist tähistasid, ütles Justino Peck: “Aina rohkematel talunikel on võimalik kasu lõigata meie koostööst Green & Black’si ja Õiglase kaubandusega. Viimase 15 aasta jooksul oleme Õiglase kaubanduse lisatasu investeerinud nii põhiharidusesse kui ka ärioskuste kasvatamisesse. Tänu sellele on meie liikmeskond kasvanud 200 liikmelt üle 1000 talunikuni.”

TCGA enesekindluse ja organisatsioonilise tugevuse kasv tuleb tulevikus kindlasti kasuks. “Motiveeritud talunike sihikindlus on meie kõige suurem resurss,” ütleb Peck. Hoolimata algsest tagasilöögist on talunikud end taas üles ehitamas – sel korral kindlama tuleviku heaks, olles tagasilöökideks valmis ning võimelised erijuhtumiteks planeerima.

Minu kui juhatuse esimehe lootus tulevikuks on TCGA saamine iseseisvaks organisatsiooniks, et müüksime oma kulude iseseisvaks katmiseks piisavalt kakaod. Julgustame nii uusi kui varasemaid liikmeid oma kasvandusi taastama ning hästi hooldama, et tagada läbimüügi kasv. Mida rohkem müüme kakaod, seda rohkem leiame uusi liikmeid ning seda tugevamaks saab meie assotsiatsioon,” võtab Peck kokku.

1 ] Sõna “cacao” kohandati 16. sajandil hispaania keelde Nahuatli põlisrahvaste sõnast “cacauatl”.
2 ] USA arenguagentuur (The United States Agency for International Development)
3 ] Umbes 45 eurosenti.
4 ] Töödeldud kakao on kaunadest puhastatud, kääritatud ning kuivatatud.

5 ] Vähem kui 25 eurosenti.

6 ] Paljude laste põhikooli õppemaksu maksavad USA religioossed MTÜd.
7 ] Kogukonnapõhine põllumajanduse ja resursside haldamine (Community-Initiated Agriculture and Resource Management) on Belize’i maapiirkondade arenguprojekt.
8 ] Rahvusvaheline piirkondlik põllumajandustervise organisatsioon (International Regional Organisation for Health in Agriculture)

1 Soil Association on Suurbritannia juhtiv mahepõllumajanduse organisatsioon, mis tegutseb juba aastast 1946. Lisaks mahepõllumajanduse arendamisele ja propageerimisele tegelevad nad ka toodete sertifitseerimise ja kontrolliga. Nende sertifikaadi võiviad lisaks põllumajandussaadustele saada ka teised tootegrupid ning ka kauplused ja söögiasutused. (Allikas: http://www.roheline24.ee/et/tarbimisjuhised/margised)