Kui Kameruni puuvillakasvataja Gadjere Oumarou räägib oma viimaste
aastate elust ja tegevusest, on ta silmanähtavalt rõõmus. Õiglane
kaubandus on andnud tema kodukülale uue hingamise.
Käegakatsutaval kujul väljendub uus hingamine näiteks koolis ja
velskripunktis. Hoomataval kujul lootuses, et see on alles algus.
Oumarou meenutab, et mõne aasta eest külameestega puuvillakasvatajate
katusorganisatsiooni OPCC kohalikku rakukest looma asudes oli nende
olukord laias laastus revolutsioonieelne – vanamoodi madalad
kokkuostuhinnad ei võimaldanud enam peret toita, kuid uutmoodi
tootmiseks oli vaja välist tõuget.
Pahatihti ülekeeva Aafrika ühe stabiilsema riigina arvel olev
Kamerun on põllumajandusmaa. Kuni kaheksakümnendate keskpaigani polnud
sel perspektiivil väga viga, kuid siis hakkasid eksportsaaduste kakao,
kohvi ja puuvilla hinnad maailmaturul langema ning põliste põllumeeste
suguvõsad, nagu ka Oumarou oma, sattusid järjest süvenevatesse
raskustesse.
Sajandivahetusel, kui hinnad päris põhja vajusid, hakkas
Kameruni (nagu ka mujale tootvasse maailma) jõudma õiglase kaubanduse
idee. Seda korraldavate tootjaühistute asutamist soodustab inimlik
kadedus. „Näe, naaberkülas tehti asi ära ja hästi elavad, miks siis
meie ei võiks?” on miljonid maamehed Colombiast Kambodani sel
sajandilt üksteiselt küsinud.
Küla targimaks meheks
Vabalt prantsuse keeles suhtlev Oumarou meenutab, et tema silmad
avas töö teemaga tegeleva prantslase tõlgina. Korraga sai temast küla
kõige targem mees ja ühistu esimees. „Õiglase kaubanduse mängureeglid,”
tõsineb Oumarou, „võtsid harjumiseks aega.”
Head hinda makstakse küll, kuid ka kaup peab seda väärt olema.
Tuli juurutada uusi töövõtteid, võtta omaks rohujuuredemokraatia
põhitõed. Nurisejad vaikisid pärast esimest lõikust. Esimese hooga
eemalejäänud liitusid ühistuga.
Kameruni talupoeg on väiketootja. Paarihektarilisest põllumaast on
umbes veerand puuvilla all, ülejäänul kasvab igapäevane menüü. Traktor
on Lamborghini masti luksusese. Oumarou nimetab ennast suurtootjaks,
temal on kaks härga ja puuvill kasvab neljal hektaril. Ja käed on tal
rakkus, armidega. Nii palju siis ise suhu kukkuvatest banaanidest.
Kuid Oumarou on rahul. Õiglase kaubanduse ühingu rakukese jõul
on loodud piisavalt rikkusi, et ülalmainitud kooli ja velskripunkti
pidada. Samal ajal jääb igakülgselt toetatud-Euroopa põlluharijate
elukvaliteet – „Mõelda vaid, asfalt hoovis, internet toas ja kombainid
põllul,” ahhetab Oumarou – tema lastele-lastelastele püüda.
Veelkordse kinnituse, et see kõik ei ole ka praegu miraa, sai Oumarou Tallinna rõivapoode külastades.
Ja kes teab, ehk saab mõnekümne aasta pärast ÜRO peasekretäriks
keegi Oumarou ühest Kameruni külakesest, mille kooli finantseeriti
elanike ühisalgatusel just õiglase kaubanduse abil teenitud rahaga.
Loe artiklit: http://www.epl.ee/artikkel/480929
