27.03.2009
Marina Lohk, Postimees
Õiglase kaubanduse organisatsiooni Fairtrade Eesti esindaja Riina
Kuusik rääkis eilsel konverentsil «Kes õpetaks noore targalt tarbima?»,
kus ja millistes tingimustes kasvatatakse paljusid meie jaoks
igapäevaseid toiduaineid, mis Eestis ei kasva.
Riina Kuusik rääkis, et hommikusööki süües
sõltume me pea poolest maailmas – seda on öelnud juba ka Martin Luther
King. Seejuures sõltume me inimestest, kes ise elavad äärmises vaesuses
ja kelle heaolu sõltub otseselt meie teadlikest valikutest poes.
«Paljud tooted, mida Eestimaal ei toodeta, võiksid olla need, mida me teadlikult ostame,» rääkis Kuusik.
Esimesena
tutvustas ta konverentsil šokolaadi päritolu. Lääne-Aafrika riigis
Ghanas tuleb 40 protsenti sissetulekutest Kuusiku sõnul
kakaoekspordist. Väiketalunikele makstakse seejuures toodangu eest nii
vähe, et nad ei suuda toita oma peresid ega anda lastele haridust.
Kuusik märkis, et nad ei ole võimelised hinna osas läbirääkimisi pidama.
Fairtrade
märki kandva šokolaadi ostmisega saab Kuusiku sõnul toetada talunikke,
kellele makstakse õiglast hinda, mis katab tootmiskulud ja võimaldab
pikaajalist tegevust.
Kakaotööstuses kasutatakse Kuusiku sõnul
väga palju lapstööjõudu ja see on valdav Lääne-Aafrikas, kus farmides
töötab pea 284 000 lapsorja vanuses 9-12 aastat. 14 miljonit inimest
Ladina-ameerikas ja Lääne-Aafrikas elatub kakao kasvatamisest.
Järgmisena
rääkis Kuusik kohvist, mis on maailma müüdavaim kaup nafta järel.
Kohviturul määravad hinna tema sõnul 4-5 suurt ettevõtet.
«Rwanda
genotsiid sai paljuski alguse sellest, et kohvi hinnad maailmaturul
langesid ja väga paljud noored mehed jäid töötuks,» rääkis Kuusik.
Kohvikasvatusest sõltub tema sõnul 25 miljoni inimese elu-olu, Keenias
on aga iga kolmas kohvikorjaja laps.
Kuusik rääkis ka suhkrust:
õiglase kaubanduse roosuhkur tuleb Malawist. «Lisaks stabiilsele
hinnale maksab see süsteem lisatulu, mis läheb mingisuguste
sotsiaalsete projektide rahastamiseks ja inimesed saavad ise otsustada,
mida nad selle rahaga teevad,» rääkis ta.
Suuremad banaanimaad on
Ecuador, Costa Rica, Columbia ja Filipiinid. Igal aastal süüakse
Kuusiku sõnul üle miljardi kilogrammi banaane. Rahvusvahelist
banaaniäri juhivad suurtootjad, kes ise on ka istanduste omanikud.
Valdav
osa banaanikorjajatest teenib alla absoluutse vaesuse piiri – vähem kui
15 krooni päevas. Lisaks pritsitakse baananiistandusi ka ise külastanud
Kuusiku sõnul neid nii räigelt kemikaalidega, et kõik muu peale
banaanide on seal surnud.
Kuusik rõhutas, et banaanitootmine on
äärmiselt keskkonna- ja inimvaenulik, kuid Fairtrade nõuab, et on
täidetud teatud keskkonnanõuded ja töötingimused on paremad.
Lisaks
toiduainetele rääkis Kuusik ka puuvilla kasvatamisest. Suuremad
kasvatajad on Hiina ja USA, kuid puuvillakasvatusest elatub ka 10
miljonit perekonda Lääne-Aafrikas ja sama palju Indias.
USAs on
puuvilla kasvatamine kolm korda kallim kui maailma vaesemates riikides
Burkina Fasos, Malis, Senegalis, ometi ei jõua Lääne-Aafrika
puuvillatootjad suurtöösturitega võistelda. Toetused USA
puuvillakasvatajatele on suuremad kui Burkina Faso siseriiklik
kogutoodang.
Kuusik märkis samuti, et 80 protsenti kõikidest
maailmas müüdavatest pallidest tehakse Pakistanis ning valdava enamiku
nahast tehtud pallidest valmistavad lapsed; enamik jalatsitest, mida me
kanname, on tehtud Indias toodetud nahast ja paljud meie rõivad on
valmistatud Hiinas. Roose kasvatavad eurooplastele nii aafriklased kui
ladinaameeriklased, valdav enamik roose tuleb Keeniast.
